State Of Zoe – Solina

Tallinnas tegutsev Pärnust pärit lauljatariga State Of  Zoe tabasime seekordselt Eesti Laulult. Omanäolise helikeelega kollektiivi lauljatar Anneliis Kits leidis aega, et vastata meie küsitlusele.

Koosseis: 
Anneliis Kits – vokaal/elektroonika
Talis Paide – klahvpillid/elektroonika
Raul Ojamaa – kitarr/elektroonika
Siim Avango – bass
Caspar Salo – trummid

Mis on teie loo mõte? 
„Solina“ (autorid: Anneliis Kits & Sander Mölder) räägib inimsuhetest ning suhetes esinevatest teatavat tüüpi keerukustest. See on kombinatsioon usaldamatusest, vaikimisest, hirmust ja lõpuks hoolimatusest.

Olukord, kus üks osapool tahab rääkida, aga teine ei näe selleks vajadust või puuduvad selleks oskused ja julgus. Vaikivad mõlemad osapooled ning "tõde" jääb välja selgitamata. Tekib uus, nukram ja ebaselgem vorm tõest, mis kõik eelneva ära lammutab ja inimesed üksteisest eemale tõukab. Tekib võõrandume.

Kohtan seda enda ümber pea iga päev, sest lisaks lähisuhetele oleme me kuidagi nõnda programmeeritud, et sama distantseermist ja hirmu kohtab iga päev ühiskonnas laiemalt. Keegi kusagil on sõlminud näiliselt vaikivaid kokkuleppeid ja kõik alluvad sellele... Ja nii ei tea me absoluutselt, mida teine osapool tunneb või mõtleb või kes ta on. Ja kui üks osapool ka astub sammu lähemale, siis meile jääb see vastutulek kas märkamata või me lihtsalt lämmatame omapoolse kaitsega selle ära. Olgu selleks kaitserüüks siis kas või vaikimine. Selline resultaat on õõvastav ja hirmutav, sest miski kusagil just kui hääbuks. Inimelu ja selle tähendus?

Mis stiili esindajateks te ennast peate? 
Electronic Pop/Soul

Kuidas sai teie bänd alguse? 
Kollektiivi kokkusaamine oli ehk mõneti õnnelik "juhus", millele järgnes põnev kooskasvamine ja üksteiselt õppimine. Algsest Zoe kontseptsioonist on järgi ainult väikesed osad. Kõik on läbi hea ja ka keerukuse kujunud just täpselt selliseks nagu see tänaseks päevaks on. Seda, mis saab edasi, me kindlasti ette prognoosida ei oska. Aga olen siiralt rõõmus, et kokku on saanud just täpselt need inimesed, kes peavad ning ka algne tugistruktuur on võtnud kõige parema vormi ja kuju ning töötab nüüd ehk isegi tõhusamalt, kui kunagi varem.

Suurim eesmärk, milleni plaanite jõuda veel sellel aastal?

2014 on juba praeguseks väga hea aasta ning alanud väga intensiivselt ja suure töö tähe all. Samamoodi ilmselt ka jätkub. Mõtteid ja ideid on palju ning samuti ka eesmärke, mille suunas liikuda.

Üks suuremaid ja olulisemaid on loomulikult plaadi valmimine ja välja saamine. Kindlasti saame rääkida ka huvitavatest kontsertitest ja ka koostööprojektidest. Iga asi omal ajal.

Hetkel on kõige olulisem live-kava võimalikult huvitavaks ja musikaalseks viimistlemine ning Tallinn Music Weeki kontserdiks valmistumine (astume ülesse 28. märtsil kell 20.30 Von Krahli teatris Raadio 2 showcase`l) ning sealt edasi aktiivne heliloomingu ja salvestuse periood.

Kuidas sünnib teie muusika? 
Ühest ja fikseeritud loomeprotsessi või "valemit" pole kunagi olnud. Vahel on vaja mõtteid koguda ja oodata ideid vaikuses, et nood tuleks ja ise sind ülesse leiaks. Teine kord saame kõik koos kokku ja miski tekib inertsist. Järgmisel hetkel tuleb keegi poolikult formuleeritud mõtetega ja meie omaltpoolt täiendame.

See on protsess. Igikestev ja pidevalt teisenev.

Ilmselt paarikümne aasta pärast oskan täpsemalt öelda, milline on see "minu" viis lugusid kirjutada. Praegu on loometöö osas staaži liiga vähe, et saaks üldse harjumustest rääkida.

Kes on hea muusik ja mis on hea muusika? 
Miski ei ole konstant. Kõik on pidevas muutumises. Ja olen tihti kohustatud endale meelde tuletama ka seda, et see mis on hetkel "hea" või "parem", ei jää selleks alatiseks. See on esiteks hiiglama subjektiivne ning teiseks pidevas rotatsioonis.

Ma jälestan igakülgseid üldistusi ja silte ja kaste, kuhu sisse mõtteid, ideoloogiaid ja inimesi suruda. Kastid ja vormid ei anna kunagi midagi juurde. Pigem võtavad vähemaks. Sa limiteerid võimalust hoomata mõõtmatut.

Kui me aga räägime mingisugustest võtmesõnadest, ühistest nimetajatest, mis võiksid muusikat ja selle loojat mõneti ühendada, siis mind huvitab mõlemais võime kõnetada ja oskus säilitada algupära ja loomulikkus.

Minu jaoks on muusika kõrgem vorm olemise imiteerimisest ja kaardistamisest ning pean igati tähtsaks seda, et kes kõneleja peaks valdama kunsti ennast kuuldavaks teha. Isegi absoluutse vaikusega. Vorm ei ole siinkohal üldse oluline. Sisu on. Nii muusikus kui muusikas endas. Sisu osas oleks oluline just see, et see jääks hoolimata misiganes vormikasutusest võimalikult iseendaks. Isegi kui vorm võib olla mõnele vastuvõtjale vale või mitte talutav. Loomulikkus!

Üks väga hea lugu, mida julgeksite soovitada kõigile. 
Viimase aja parim leid on Daniel Crawford ja Cleveland P. Jones pala pealkirjaga "Home (Africa)". Midagi nii musikaalset ja mitmetahulist pole ma juba ammu avastanud.

Sattusin loo otsa üsna juhuslikult – Gilles Peterson mängis seda oma viimases saates. Lugu on lausa nii uus, et ametlik reliis ilmub lähinädalatel ning seni ei saa seda mujalt kui Gillesi saatest isegi kuulata.

Kuna lugu jättis nii kustumatu mulje, siis võtsin läbi Twitteri esitajate/autoritega ühendust ning uurisin täpselt ka järgi, kuidas ja millal endale selle loo saaksin. Nüüd tuleb vaid oodata.

Mõneti meenutab see mulle ka nii vaibi kui meloodiliselt Robert Glasperi kahe viimase "Black Radio" plaadimeterjali. On mingisugust teatavat äratundmist.

Mõned mõtted/meenutused Pärnu muusikaskeenest? 
Kodulinna ja sellega seonduvatest mälestustest on väga raske lahti öelda. Eriti arvestades et olen kogu oma muusikalise tee ja hariduse just sealt pärinud. Tihti tekib igatsus Kunstide Maja järgi. Selles hoones õppisin ja veetsin suure osa oma nädalast neljandast eluaastast peale. Ja vahepeal tundub nagu see oleks just äsja olnud. Olgugi, et tänaseks on sellest möödas pea üheksa aastat, mil kooli lõpetasin ja Tallinnasse kolisin :) Mõneti jääb see alati teiseks koduks.

Wilhelm – Resignal

Wilhelmi märkas Äikeseraadio toimetus juba möödunud aasta Noortebändil, mida tõsiküll neil võita ei õnnetunud, aga nagu elu on näidanud, pole võit kõige olulisem. Lisaks sellele, et nad teevad head muusikat, tuvastasime seal bändi kas kaks pärnakat Kaisa Lillepuu ja Jorven Viiliku. Saame siis nendega tuttavaks: 

Koosseis: 

Anett Kulbin – vokaal

Kaisa Lillepuu – taustavokaal
Lauri Kadalipp – ukulele, saksofon
Paul Neitsov – kitarr
Jorven Viilik – bass
Kristjan Mängel – löökpillid

Mis on teie loo mõte? 
„Resignal“ (autor Lauri Kadalipp) sõnad räägivad millegi olulise juurest lahkumisest või sellest loobumisest, kuid muusika selle ümber on kujunenud väga lootustandva emotsiooniga looks. Kui algul tundub, et need emotsioonid on vastandlikud, siis mida rohkem loosse süveneda hakkavad need kaks emotsiooni üksteist täiendama ja jõudu andma. 

Mis stiili esindajateks te ennast pead? 

Bändi muusikastiiliks on kujunenud segu alternatiiv-pop-indie muusikast 

Kuidas sai teie bänd alguse? 

Bändi tõi kokku ühekordseks ülesastumiseks Tartu Jazzklubis Wilhelmi laulja Anett Kulbin aastal 2012 detsembris. Sellel kontserdil oli meie kõigi jaoks kujunenud erilisem tähendus. Kontsert õnnestus väga hästi, mille järel otsustasime, et tahame kokku jääda. Hakkasime tööd tegema omaloominguga ja sealt see alguse sai. 

Suurim eesmärk, milleni plaanite jõuda veel sellel aastal? 

Kuna aasta on alles alguses ,on meil palju veel täide viia selle aasta jooksul. Lähikuudel on meil mitmed põnevad kontserdid ees ja teeme koostööd teiste väga lahedate bändidega. Samuti astume üles Tallinn Music Week'il, mis on meie jaoks väga oluline. Plaani järgi kavatseme enne suve ka oma esimese EP-ga valmis saada. 

Kuidas sünnib teie muusika? 

Enamik meie muusikast on bändiliikmete ühislooming. "Resignal" on siiani ainus lugu meie repertuaaris, mis on ühe inimese poolt kirjutatud. Tavaliselt tuleme bändiproovi ja kellelgi on kaasas idee või loojupp. Siis hakkame kambakesti loo kallal töötama. Mõnikord paneme ideed ootele, et nende juurde meie jaoks õigemal ajal tagasi tulla. 

Kes on hea muusik ja mis on hea muusika? 

Need kaks küsimust on väga suhtelised ja neile ei ole vastust. Mõnikord meeldivad meile muusika või muusikute juures detailid, mida me ei suuda kirjeldada ega sõnadesse panna. Muusika juures on palju müstikat ja see võiks nii jääda. 

Üks väga hea lugu, mida julgeksite soovitada kõigile. 

Radiohead "Let Down" 

Mõned mõtted/meenutused Pärnu muusikaskeenest? 

Pärnu on alati oma muusikaskeenega silma paistnud. Keegi pole kartnud erineda ja asjad võetakse julgelt ette. Just viimase paari aasta jooksul on olnud seda eriti huvitav tõdeda.

SuperSugram - First

Pärnus tegutseva Supersugrami (kodanikunimega Margus Maasik) lugu „First“ on nii nime tähenduse kui ka olmuse poolest tema debüüt avalikkuse eest. Äikeseraadio leidis Supersugrami loo oma kolleegi Matt Samuel Berliozi välja antud Pärnumaa elektroonilise muusika kogumikult. Head kraami oli seal kuhjaga, aga aga Supersugrami „First“ vajutas nunnumeetrid põhja ja nii tahame ka meie head uut debüüti toetada. Margus selgitas meile, miks ta midagi teeb.

Koosseis:

Supersugram (Margus Maasik) – sämpeldan, klimberdan ja ehitan biite.

Mis on su loo mõte?

„First“ sai tehtud eesmärgiga luua üks positiivset tuju tekitav house-muusika pala. Lugu tegema kannustas mind tegelikult Märt Niidassoo, kes palus mul midagi toredat Küttekontori esimesele albumile valmis vorpida, nõnda ta sündiski.

Mis stiili esindajaks sa ennast pead?

Sellele küsimusele on suhteliselt raske vastata, kuna viimasel ajal olen paljude muusikastiilidega eksperimenteerima hakanud. Varem tegin põhiliselt hiphopi instrumentaale, viimasel ajal jääb sellest väheks, sahtlipõhja kukub ka mõni trap`ilik, house `ilik ja "kes-teab-mis-veel -lik" lugu.

Kuidas sai su muusikaline karjäär alguse?

Mussitegemist hakkasin katsetama umbes-täpselt kümme aastat tagasi. Sai arvutisse muretsetud programm Fruity Loops – põhjust ei mäleta, miks selline idee mul pähe üldse tuli, aga igatahes sündisid esimesed väga kohutavalt kõlavad biidid ja sealt see tasapisi arenenud on.  Vahepeal on kindlasti ka olnud lühemaid ja pikemaid aegu, kui pole viitsind klimberdada, aga lõpuks olen ikka tagasi jõudnud selle juurde, et muusikat on mõnus ehitada.
 

Suurim eesmärk, milleni plaanid jõuda veel sellel aastal?

Eksperimenteerida veel erinevate stiilidega. Tahaks veel midagi house`ilikku valmis saada. Lisaks ilmselt valmib sellel aastal ka mõni pala koostöös Skipsiga, kes on avandanud huvi paarile minu produtseeritud biidile peale räppida.
 

Kuidas sünnib sinu muusika?

Istun arvuti taha ja hakkan klõpsutama. Mõnikord alustan midiklaviatuuril klimberdamisest ja huvitavate synth`ide otsimisest, teinekord ehitan kõigepealt trumme... kolmandal juhul leian mõne laheda sämpli ja see inspireerib biiti looma.
 

Kes on hea muusik ja mis on hea muusika?

Raske öelda. Võib olla muusik on hea, kui ta teeb südamega oma asja, ja muusika on hea,kui ta jõuab kuulaja südamesse. Üldiselt maitse üle ei vaielda ja "hea" on suhteline, aga mina pean heaks muusikaks sellist muusikat, mis paneb mingit moodi kuulates kaasa elama või pea rütmi järgi nõksuma.
 

Üks väga hea lugu, mida julgeksite soovitada kõigile.

Dauwd „What's there“. Viimasel ajal üheks suureks lemmikuks jäänud ja julgen seda soovitada ka, sest Bonobol käies, sain kinnitust, et Sander Möldrile meeldib ka – järelikult peab ju hea lugu olema. Ta mängis Bonobot soojendades seda oma setis viimaseks looks. Minu nägu läks igatahes kohe naerule.
 

Mõned mõtted/meenutused Pärnu muusikaskeenest?

Päris tore üllatus, mis meenub, on Prime Animalsi live. Ei teadnud bändist midagi, polnud ühtegi lugu kuulnud. Pärast konterti olin väga positiivselt üllatunud. Noored kutid teevad tasemel saundi!

Pok – Pok, pok, kes seal on?

 

Kunagi ennemuistsel ajal oli Pärnu räpipealinn, siis oli siin Cop Killa ja graffiti entusiastid. Siis kolisid skeene mootorid Pärnust ära ja mõned panid suisa ameti maha. Seejärel kuulutas ennast Eesti räpimekaks Tartu ja ühes dokumentaalfilmis tehti isegi siia autoriteetideta jäänud skeene üle nalja. Sellest omakorda hiljem lõi räpimaailma pöörduksel hinged eest Pärnumaal Kilingi-Nõmmes karastunud Suur Papa. Enne seda sündmust idanes aga Pärnu ja Tartu vahelisel trajektooril pendeldav nähtus nimega Pok, mis tõestab, et Pärnu pole lintšitud kližeelikest käsitlustest ja sisutusest. Hea, et dokumentaalfilmid ei märgi igikestvat paradigmat vaid mõnda (eba)õnnestunud hetkeolukorda.
Ahjaa, Pok alustas 2008 ja oma stiiliks nimetab ta Wing Tsuni, tegevuskohaks aga Audru rebasefarmist ja Tartu botaanikaaiast Sri Meenakshi templi ning Bangkoki pingpong-showdeni. Vot nii!

Koosseis:
Pok – prääks & kükk tekstis & vokaalis

Miks muusikat teete?
Ema ei saanud mu teismeea alguses Wu Tangist ja Cypress Hillist ning mu XXXL kaltsudest aru. Muud ei jäänud üle kui eestikeelse räpsiga end õigustada. Õnneks, esialgu küll salaja veebikaamera mikrisse A-Rühma ʺLaulmata jäänud lauleʺ kraaksudes ja aastaid sahtlisse kirjutades.

Mis või kes inspireerib?
Mahatma Gandhi, Bob Marley, Lao-zi, Buddha Šakjamuni, Väike Mü ja Eesti Tippmodelli finalistid.

Mis on senine olulisim/suurim saavutus?
Muusikalises mõttes ehk möödunud aastal Superbandiit Recordsi alt välja antud ʺFatamorgaanaʺ EP, kuid loodetavasti jääb see mu edaspidise muusika kõrval üsna marginaalseks nähtuseks.

Mis on Teie unistus või eesmärk?
Armastus ja küllus nende sõnade kõige laiemas tähenduses.

Keda peate oma suurimaks konkurendiks?
Peegelpilti

Mida tähendab Teie jaoks hea muusika?
Püüan end panna uskuma, et halba muusikat ei ole olemas ja kõikvõimalikke helisid on õiges hetkes ja meelestatuses võimalik nautida.
Hea muusika on kui kelmikalt kelme näriv meningiit, mida ei saa ignoreerida. Hää muusika praktiseerib närvisüsteemiga kamasutrat.
Hää muusika on boner, ideaalne ajastus.

Jana Kask & Mai Skizo – Shooting Star

Väga paljud ei tea, et kui Mai Skizo trummar Arvi Aigro oli veel vaevu põlvepikkune, pidi ta haarama pulgad ja aitama venna Alari bändi The Tuberkuloited kontsertidel hädast välja. No tol segastel 90ndatel lihtsalt joodi palju ja mõnikord kõik trummarid ei saanud kaasa lüüa bändi tegemistes. Arvi sai hakkama ja muusikapisik aina süvenes. Nüüd on Alar ja Arvi leidnud ühise tee Mai Skizo näol, kus lisaks neile veel teeb möödunud aastast kaasa ka Jana Kask. End electro-sümfo-teatraalse roki bändina esitlev Mai Skizo andis välja just plaadi ja esitleb seda kontsertidel. Olenemata nende laulja skandaalsusest, tundub praegust kollektiivi vaadates, et asi on alati meeskonnas, mitte ühes inimeses. Seega vaadake järgi nende kontsertkavast ja leidke see võimalus neid vaatama minna.

Koosseis:
Jana – vokaal
Arvi – trumm
N – bass
Alar – kitarr

Miks muusikat teete?
MAI SKIZO eksisteerib juba aastast 2008. 2012 liitus bändiga Jana Kask. Meie kõigi jaoks on muusika kõige tähtsam ning tahame läbi oma loomingu inimestele meelde tuletada, et headus on üle kõige. Meie bänd on meie perekond – inimesed, keda saame usaldada ja keda armastame.


Mis või kes inspireerib?
Me kõik inspireerime üksteist.

Mis on senine olulisim/suurim saavutus?
Meie esimene plaat, mida tegime veidi üle aasta ning millesse panime kogu oma hinge ja aja.

Mis on Teie unistus või eesmärk?
Luua midagi kordumatut.
Keda peate oma suurimaks konkurendiks?Kunstis ei ole konkurente, tähtis on, et see, mida teed, on sulle oluline ning soovid seda ka teistega jagada. Pigem võiksid siin olla mõttekaaslased ning partnerid tänapäeva materiaalses väikses Eestis.

Mida tähendab Teie jaoks hea muusika?
Hea muusika on see, mida muusikud tahavad teha olenemata sellest, kas keegi kiidab selle heaks või mitte.

Legshaker – Tblilis tänavad

Värskelt koosseisu vahetanud folkpunkbänd Legshaker on tagasi töistest tegemistest. Peale möödunud aasta debüütalbumi ilmumist, on mehed andnud hulganisti kontserte ja seetõttu ehk Facebookis vähem enda tegemistest jõudnud rääkida. Tänavu sügisel tähistas Villu Tamme oma sünnipäeva, millel anti juubilarile üle ilmselgelt iga muusiku jaoks üks südamlikumaid kinke – 36 Eesti artisti kummardas oma võitluskaaslasele, sõbrale, iidolile, heale autorile ning isikupärasele artistile, tehes igaüks omanäolise töötluse Villu surematutest lugudest. Suures osas punkmuusika taustaga tegelastest koosnevale Legshakerile on J.M.K.E-le kummarduse tegemine täiesti iseenesest mõistetav. Arvestades seejuures, et juubilar ise ka soovis, et Pärnu mehed kindlasti ka oma versiooni 1989. aasta Eesti kõige (rahvusvahelises plaanis) kuulsama albumi „Külmale maale“ loost „Tbilisi tänavad“ avaldamiseks saadaksid.

Koosseis:
Tarmo Tamm - vokaal
Argo Mägi - mandoliin,vokaal
Heini Soobik - lõõts,vilepillid,vokaal
Kait Kallau - kitarr
Siim Meibaum - basskitarr
Meelis Juss - trummid

Miks muusikat teete?
90ndate alguses oli Pärnus punkansambel OTK, milles mängis enamus tänasest Legshakerist (Meelis, Heini, Argo, Tarmo). Peale selle lagunemist läksid teed lahku, kuni 2009. aastani tegime OTK-ga kaks esinemist. Peale seda mõtlesime, et päris lahe oli, teeks veel midagi. Päris samasugusel kujul nagu oli OTK aga me keegi enam teha ei soovinud. Kuna vahepealsetel aastatel olid Heini ja Argo suundunud tugevalt folgi pillidele, siis loomulikku teedpidi lisandusid meile lõõts ja mandoliin. Sel hetkel lisandusid ka kaks uut inimest ansamblisse, uus kitarr ja uus basskitarr.
Eks selle bänditegemisega on nii, et midagi võiks ju natuke vanemas eas ka teha, aga kuna keegi meist näiteks sporti teha ei viitsi, siis me teeme Legshakerit.

Mis või kes inspireerib?
Eks siin peab ütlema selle kulunud klišee, et muusikaliselt tuleb inspiratsioon elust enesest, tänavad,meedia jne.
Tegelikult on selle bänditegemisega lahe see, et meil osadel inimestel ei olnud kontakti-suhtlemist ligi 20 aastat. Nüüd, Legshakeriga seoses, oleme uuesti päris tihedalt suhtlema hakanud, ka bändi väliselt. Oleme ju kõik tegelikult olnud sõbrad juba lapsepõlvest.

Mis on senine olulisim/suurim saavutus?
Kindlasti on suurim saavutus 2011. aastal ilmunud plaat „Maksmata võlad“. Aga kindlasti ka R2 aasta demo tiitel

Mis on Teie unistus või eesmärk?
Hetke suurim eesmärk on ikkagi, et saaks 2014. aastal välja lasta uue albumi.

Keda peate oma suurimaks konkurendiks?
Me küll ei oska ja ei taha kedagi konkurendiks pidada. Ega me ju jooksuvõistlusel ei ole

Mida tähendab Teie jaoks hea muusika?
No eks hea muusika on vast igaühe jaoks erinev. Kes kuulab rohkem laulusõnu, kes pillimängu oskust, kes loo tervikut ja ülesehitust.
Kokkuvõttes võiks heal lool olla mingisugune sõnum öelda.

Telly Addicts – Trickster

 

Pärnu muusikaelu teadjatele pole Telly Addictsi nimi võõras. Sama nime all tegutses bänd ka aastaid tagasi, koosnedes siis eranditult kohalikest muusikutest. Vahepealne leibade ühte kappi panemine popi kollektiiviga Laika Virgin tõi toonasele ja tänasele Telly Addictsi frontmanile, Sindist pärit Kristjan Saharovile juurde kindlasti positiivset tähelepanu. Nüüd on vahepeal varjusurmas olnud Telly Addicts reinkarneerunud Tartus ja loeb ka oma uueks alustamise aastaks käesolevat. Kuulajateni on jõudnud verivärske instrumentaalsingel, mis märgib ühtlasi bändi ja selle loomingu tuntavat muutust ja küpsust. Äikeseraadio uuris, mida mõtlevad britpopi hääletorud Telly Addictsist:

Koosseis:
Kristjan Saharov – kitarr/vokaal
Ervin Sokk – basskitarr
Uku Leht – trummid

Miks muusikat teete?
Sest see on meile loomulik. Oleme kõik muusikaga seotud olnud juba pikka aega, vanemate vendade-õdede mõjutustest väga eripalgeliste muusikaprojektideni. Ja ühel hetkel oli kõikide nende mõjutuste tulemuseks Telly Addicts.

Mis või kes inspireerib?
Kas just otseselt inspiratsiooni allikad, võib-olla pigem peamised suunajad muusikamaitse osas aastate jooksul olnud Briti saarte muusikageeniused nagu Radiohead, Suede, The Smiths ja Joy Division.

Mis on senine olulisim/suurim saavutus?
Suured saavutused on loodetavasti alles ees.

Mis on Teie unistus või eesmärk?
ʺTõusta popimäe tippu!ʺ

Keda peate oma suurimaks konkurendiks?
Me ise oleme enda suurimad konkurendid.

Mida tähendab Teie jaoks hea muusika?
Hea muusika on see, millega kuulaja saab ennast seostada, teda valdab teatud äratundmisrõõm.